Kummaline mõelda: mitte kedagi ei üllata, kui kanaarilind kukub õrrelt alla, sest talle pole süüa antud. Kuigi peame lemmikloomade söötmist enesestmõistetavaks, teevad isegi aiasõbrad suured silmad, kui küsida neilt üks oluline küsimus: „Kas sa kasutad väetisi?” Millal, millega ja kui palju sa väetasid?“
Kuidas väetada?
Käes on suvi ja kõik kasvab mühinal. Selles GARDENA uudiskirjas räägime, kuidas õigesti väetada. Seda lauset kuuleme pidevalt: „See on meie oma aiast, väetisteta kasvatatud!“ On täiesti ebaloogiline, uhkustada näiliselt õnnestunult kasvatatud puu- ja juurviljade üle. Kui miski on suur, vajab ta palju toitaineid. Väärtusliku saagi andmiseks vajavad taimed piisaval hulgal õigeid toitaineid. Selleks on vaja väetada igat erinevas kasutuses olevat aiaosa just sellele osale vajalikul määral.
Kas on oluline, mis väetist kasutada?
On küll. Iga väetis, olgu see siis kompost, sõnnik või haljasväetis, mõjutab aiamulla lõimist. Erineva koostisega väetised mõjuvad erinevalt. Lisaks on erinevate taimede toitainevajadused väga erinevad: kiviktaimlas kasvav kukehari vajab erinevaid aineid kui rohtne kukekannus, tomatitaimedel on jälle täiesti omad nõudmised.
Ühine on kõikidel taimedel see, et lisaks erinevatele mikroelementidele nagu vask, väävel, magneesium jne, vajavad nad kõik nelja peamist makroelementi: Lämmastik – kasvu edendaja, proteiinide peamine komponent ja klorofülli koostisosa; magneesium – klorofülli põhiline koostisosa; fosfor – aitab kaasa õite moodustumisele, muudab taimekoed tugevaks ning aitab viljadel küpseda.
Erinevad taimed vajavad erinevas koguses toitaineid. Millised taimed vajavad rohkem ja millised vähem väetamist, vaata väetamisnõuannete osast.
Kuidas suhtuda orgaanilistesse väetistesse?
Vastus järgmisele küsimusele on huvitav: „Kas orgaaniline väetis on parem kui kunstväetis?“ Ja vastus on: kõik sõltub asjaoludest! Võttes aluseks selle, mida me praegu taimede kohta teame, ei tee taimed vahet, kas nad omastavad lämmastikku, fosforit, kaaliumi jne orgaanilisest või kunstlikult valmistatud väetisest. Taim suudab omastada vaid teatud keemilisi ühendeid, mis peavad olema taime juurtele kättesaadavaks tehtud, või muidu ei ole väetamisest kasu. Sõltumata sellest, kas väetis on orgaaniline või mitte, kasutab taim toitaineid mitte nende päritolust, vaid oma vajadustest sõltuvalt.
Orgaanilise väetise plussiks on see, et see mõjub paremini mullale ja selles elavatele organismidele. Äärmuslikul juhul rikuvad ainult mineraalväetisi kasutavad aednikud oma aia mulla sellega, et kunstväetised ei anna mulda huumuses sisalduvaid toitaineid ning kõdu, mida vajavad mullas elavad elusolendid.
Kui kasutad orgaanilist väetist, tasub meeles pidada, et ilmast sõltuvalt kulub kolm kuni neli nädalat, enne kui väetises sisalduvad toitained muutuvad taimedele kättesaadavateks. Selleks, et taim oleks aprillis väetatud, tuleb orgaaniline väetis (näiteks kondijahu või kompost) anda mulda juba märtsis! Kui soovite anda taimele suhteliselt kiiresti palju toitaineid, on mõistlikum kasutada mineraalväetisi. On olemas ka vahepealne variant: orgaanilise väetise ja mineraalväetise segud, kus orgaanilisele põhimassile on lisatud mineraale.
Kuidas ja mida lisada. Aiamullas on reeglina liiga palju fosfaati ja pea alati liiga vähe lämmastikku. Just selle tõttu ei ole alati mõistlik kompleksväetisi kasutada. Kui anda väetist palju, võib toitainete sisaldus muutuda liiga suureks (palju võib olla kasulik, kuid mitte alati). Alati sama skeemi järgi väetamisele tuleks eelistada vastavalt konkreetsele vajadusele väetamist. Kui mulla fosfaadisisaldus on kõrge, tuleks NPK- (lämmastik/fosfor/kaalium) väetise asemel kasutada ainult lämmastikku ja kaaliumi sisaldavat väetist. Kuidas teada ja kuidas teada saada? Iga paari aasta tagant tuleks aiamulla toitainesisaldust lasta analüüsida . Nii saad kindel olla, et oled oma aia seisundiga kursis ning võid heal juhul isegi analüüside tegemise kulud väetiste pealt kokku hoides tasa teenida. Analüüsid maksavad pea sama palju kui väetised. Igatahes aitab see sul oma aia mulla eest paremini hoolitseda. Lisaks kaitseb see hinnalist põhjavett välja uhutavate väetisejääkide eest.
Aitab teoreetilisest taustinformatsioonist – asugem praktika juurde! Teeme sinu aias ühe jalutuskäigu:
Mida tuleb väetada? Ja mis peamine, kui palju väetist on vaja kasutada?
Mina kasvatan rõdu- ja potitaimi mineraalmullas. Annan väetise mulla pindmisse kihti, kust sage kastmine seda välja ei uhu. Kvaliteetses lillemullas olev väetisevaru, mille lisab tavaliselt tootja, peab vastu umbes kuus nädalat. Siis on viimane aeg väetist lisada. Mina lisan istutamise ajal aeglaselt toimivat väetist vahekorras 2–3 grammi liitri mulla kohta. See tagab taimedele augusti-septembrini baastoitainevaru. Lisaks sellele annan iga nädal kastmisveega vedelväetist (10–20 ml vedelväetist 10 liitri vee kohta). Kordan veel kord: järgige pakendil toodud tootjapoolseid juhiseid!
Põõsaste puhul sõltub vajamineva väetise hulk taime lehe- ja õiemassi suurusest. Kiviktaimla taimi väetan aeg-ajalt peotäie kondijahu või kompostiga (napp liiter ruutmeetri kohta). Tugevakasvulistele püsikutele võib anda kevadel (märtsis-aprillis) 50 g kompleksväetist ruutmeetri kohta. Alternatiivina võib anda kolm liitrit komposti ruutmeetri kohta. Nõrgemakasvulistele taimedele kulub 30 g väetist või 1,5 liitrit komposti. Juuni keskel võib veel kord väetist anda, kuid seekord vähem.
Juurviljaaias sõltub väetiste hulk peamiselt taimeliigist. Aedvilju jagatakse väetisevajaduselt nõudlikeks (näiteks kapsas), keskmiselt nõudlikeks (näiteks tomat) ja vähenõudlikeks (näiteks aedsalat) Siin mõned konkreetsed soovitused:
Vähenõudlikud köögiviljataimed: anna ruutmeetrile 1–3 liitrit komposti, vajadusel lisa lämmastikku (u 70 g kondijahu ruutmeetri kohta) ja kaaliumi (u 35 g kaalium-magneesiumväetist ruutmeetri kohta).
Keskmiselt nõudlikud köögiviljataimed: anna ruutmeetrile 2–4 liitrit komposti, vajadusel lisa lämmastikku (u 120 g kondijahu ruutmeetri kohta) ja kaaliumi (u 70 g kaalium-magneesiumväetist ruutmeetri kohta).
Nõudlikud köögiviljataimed: anna ruutmeetrile 4–6 liitrit komposti, vajadusel lisa lämmastikku (u 150 g kondijahu ruutmeetri kohta) ja kaaliumi (u 100 g kaalium-magneesiumväetist ruutmeetri kohta).
Tähtis! Kapsa, sibula ja porgandi kasvukohaks ei sobi värskelt sõnnikuga väetatud maa. Need taimed võid sõnnikut saanud kohale istutada järgmisel aastal. Põhjuseks on asjaolu, et mõned sõnnikuliigid meelitavad ligi kärbseid, mille vastsed võivad aedvilju kahjustada.
Muru väetades pea meeles (sellest oli juttu ka muru käsitlevas osas): Iga niidukorraga kaotab muru osa oma toitainetest. Kilo niidet sisaldab umbes 30 g lämmastikku, 20 g kaaliumi ja 10 g fosforit. Need toitained tuleb asendada. Ilumurud vajavad veidi vähem väetist kui murud, mida tallatakse või mis on stressis. Tavaliselt väetatakse muru märtsist-aprillist iga nelja-viie nädala tagant, kuni viimase, talveks ettevalmistava väetamiseni septembri alguses või keskel. Erandiks on hiljaaegu turule tulnud pikaajalise toimega muruväetised ning spetsiaalsed sügisväetised. Siinkohal tahaksime veel kord rõhutada: loe hoolikalt tootja poolt muruväetiste pakendile trükitud kasutusjuhendit. Nii on ka kergem otsustada, kas eelistada muruväetist või kompleksväetist. Oluline on vaadata, mis vahekorras on kompleksväetises makroelemendid lämmastik, fosfor, kaalium. Muru jaoks on parim vahekord 10:3:3-5.
Puude väetamisel tuleb vahet teha lehtpuude ja igihaljaste puude väetamisel. Nende kasvutsükkel on erinev ja seega vajavad nad ka väetisi erinevatel aegadel.
Lehtpuud vajavad kõige rohkem väetist juuni alguses ja keskel ja siis uuesti juuli keskpaigast augusti keskpaigani, kui on teine kiire kasvu periood. Pärast seda ei tohiks enam lehtpuid väetada. Okaspuudele antakse väetist esimest korda aprillis (u 55% nende aastasest väetisevajadusest) ja juunis (45%). Viljapuude ja rooside vastavad numbrid on 50/50 ja 60/40.
Igihaljad taimed vajavad esimest väetiseannust mais ja teist, suuremat kogust, juuli lõpust augusti lõpuni, kui on käbide kasvamise aeg. Igihaljaste taimede väetisekoguse jaotus on 35/65.
Väetise kogus sõltub ka iga konkreetse taime vajadustest, näiteks sellest, kui suur on taime lehemass. Väikestele okaspuudele piisab 35 grammist kompleksväetisest ruutmeetri kohta kord aastas. Puude ja põõsaste hooldusväetamiseks piisab 50–70 grammist kompeksväetisest ruutmeetrile kord aastas. Viljapuudele, roosidele ja rododendronitele tuleks anda kaks korda aastas 100 grammi väetist ruutmeetri kohta.
Pea meeles, et toitained peavad olema eelpool antud ajahetkedel puujuurtele omastatavas olekus. Seega, kui soovid kasutada orgaanilist väetist, tuleb väetise andmisel arvestada selle lagunemiseks kuluva ajaga.
Muuseas:
ka talveaias ja toas kasvavatel taimedel on praegu kasvuperiood. Neid tuleks samuti kuni oktoobrini regulaarselt väetada. Kasuta lehtdekoratiivsete taimede väetamiseks nendele mõeldud väetist ja õitsevate taimede väetamiseks õitsevate taimede väetist, milles on reeglina rohkem fosforit, et ergutada õite moodustumist.
